Andrus Saar: Valimised ei tähenda veel demokraatiat
Poliitiline eliit ja rahvas räägivad ennastunustavalt demokraatiast. Kõrgeimad pead kinnitavad nagu üks mees, et Eesti on demokraatlik riik. Tõestamaks demokraatia toimimist, viidatakse eelkõige demokraatlikele valimistele, mille tulemusena kodanikkond valib just sellised valitsejad, keda soovivad. Valitud aga tegutsevad, järgides põhiseadust ja riigis eksisteerivaid seadusi.
Kas meil oleks vaja rohkem mesilasdemokraatiat?
Demokraatia tugevus on ennekõike arvamuste rohkus, mitte „õigete” ja „väga õigete” seisukohtade enamhäälega valdavaks muutmine.
Lugu, mida ma tahan siin jutustada, sai oma alguse 1906. aastal, kui Sir Francis Galton külastas Plymouthi loomalaata. Selle üheks tõmbenumbriks oli ennustusvõistlus. Publiku ligimeelitamiseks korraldati külastajate vahel võistlus, kes suudab täpsemalt hinnata härja kaalu. Külastajad said väikese raha eest osta pileti, kuhu peale nad kirjutasid koos oma nimega selle, kui palju kaalub nende arvates selleks võistluseks välja valitud eriti suur ja uhke härg. Võidab see, kelle piletile kirjutatud hinnang on kõige lähemal härja tegelikule kaalule. Pärast hinnangute kokkukogumist asetati härja kere kaalule, mis näites 1198 naela ehk natuke üle 540 kilogrammi. Francis Galton palus korraldajatelt pärast võistluse lõppu anda talle kõigi 787 võistluses osalenu piletid. Kaaluennustuste põhjal avaldas Galton väikese uurimuse „Üks hääl, üks väärtus” ajakirjas Nature. Mitte ükski ennustusvõistluses osalenu ei olnud kaalu täpselt ära arvanud. Kuid kui 787 ennustust kokku liita ja nende põhjal leida tehtud pakkumiste keskväärtus, siis see erines härja tegelikust kaalust vaid ühe naela ehk poole kilogrammi võrra.
Miks eesti tööviljakus on madal?
Meie madala tööviljakuse aluseks on vastava regionaal- ja majanduspoliitika puudumine. Selline küsimus sai tõstatatud ka regionaalministri kohtumisel Lääne regiooni omavalitsusjuhtidega. Lugupeetud regionaalministrilt sai küsitud – kui kohalike omavalitusete peamiseks mureks on krooniline rahapuudus, siis millal jõutakse arengudialoogini; kust see raha tuleb (kuidas seda raha luua)? Selle peale vastati, et raha tuleb maksumaksja taskust (järelduvalt pole rahaliste võimaluste loomine regionaalpoliitika osa). Lugupeetud regionaalminister avaldas nõusolekut küll seotud arengudebattides osalema, kuid mitte olema nende algataja ega vedaja. Peamiseks kohaliku regionaalarengu probleemiks pidavat olema territoriaalne jaotus seega on ilmne liialdus see et seda üritatakse haldusreformina maha müüa.
Demokraatliku ühiskonna asemel oleme loonud reflektoorselt toimiva ühiskonna
Refleksidele rajanevale ühiskonnale on omane olukord, kus inimene ja sellest tulenevalt ühiskond suudab vaid teataval kindlal viisil reageerida väliskeskkonna mõjudele. Aja möödudes muutub aga sõnumite arv sedavõrd suureks et suudetaksegi vaid reageerida, mitte luua ega areneda ega realiseerida lahendeid sest mõttest ja sellele järgnevatest tegudest ollakse võõrdunud. See võimaldab isegi ebanormaalsusi hakata aegamööda pidama kultuuriruumi vältimatuks osaks. Selles ühiskonnas on tähtis kuvand mitte sisu, sest sisu järgi nõudlus puudub sest reflektoorselt saab reageerida vaid kuvandile. Sellel ühiskonnale on omane et siseriiklikud arenguvisioonid asendatakse välisriiklikega. Peamine et see looks kindlustunnet sest väljastpoolt tulev on näiliselt läbiproovitud ja seega usaldusväärne.
Olukorrast riigis. Korporatiivne ühiskonnaareng teel enesehävinguni
Meie oleme ligi 20 niinimetatud taasiseseisvumise aastaga suutnud luua korporatiivühiskonna see eksisteerib kui kompartei , natsism või kirikukord, mis on allutanud ühiskonna erinevad tasandid kihid kiht kihi järel enda toimimisloogikatele. Tänaseks oleme jõudnud selle korporatiivühiskonnaga nii kaugele et selle riigi juhtivaid ministreid (http://www.reporter.ee/2012/07... ) väidavad et rahvusvahelised lepped ja sellest tulenevalt ka kohalik seadusandlik baas ei peagi enam tavakodanikule arusaadav olema ja seadusest arusaamine ei peagi olema laiatarbekaup. Sellise suhtumiseni ei küündinud isegi kompartei.
Kui vaadata kaasaegse sõja rindetüüpe siis mingit taasiseseisvumist pole olnudki
Et tuvastada tänapäevase okupatsiooni olemust peame tajuma sõja eesmärke. Nende mitteteadvustamine annab võimaluse vaimseks, kultuuriliseks, sotsiologiliseks või majanduslikuks okupatsiooniks. Ajalooliselt on kujunenud rida eesmärke, mille kaudu saame tuvastada ründe rakendamist. Siinkohal võiks nimetada mõned tähtsamad.
– Ligipääs vallutatava riigi toorainele.
– Vallutatava riigi tasuta või odava tööjõu kasutamine.
- Ligipääs vallutatava maa tehnoloogiatele.
- Müüa enda tehnoloogiaid ja tooteid vallutatavale maale ja luua sõltuvus
- Saavutada vallutataval maal igavikuline turg vallutajamaa turujääkidele ja kindlustada seda seadusandliku tasandiga, milleks saab kasutada edukalt vallutajale alluvat marionettvalitsust.
Hämamine on kuritegevuse vorm
Inimõiguste hulgas ei ole õigust olla informeeritud. Küllap on seda õigust peetud enesestmõistetavaks.
Infosüsteemid aina täiustuvad, aga paraku on inimestel üha raskem olla informeeritud teistest inimestest, nagu ka ohtudest ja võimalustest. Veel raskem on saavutada, et teised oleksid informeeritud meist, meie arusaamadest, rõõmudest ja muredest, kavatsustest ja saavutustest. Maailm võrgustub.
Eestis käib külm sõda eestluse väljasuretamiseks
Et tuvastada tänapäevase okupatsiooni olemust peame tajuma sõja eesmärke. Nende mitteteadvustamine annab võimaluse vaimseks, kultuuriliseks, sotsiologiliseks või majanduslikuks okupatsiooniks. Ajalooliselt on kujunenud rida eesmärke, mille kaudu saame tuvastada ründe rakendamist. Siinkohal võiks nimetada mõned tähtsamad.