Post in social webs

A- A A+

Olukorrast riigis. Korporatiivne ühiskonnaareng teel enesehävinguni

Neljapäev, 06 September 2012 23:59 | Klikke: 1484 |

Einar Eiland

Meie oleme ligi 20 niinimetatud taasiseseisvumise aastaga suutnud luua korporatiivühiskonna see eksisteerib kui kompartei , natsism või kirikukord, mis on allutanud ühiskonna erinevad tasandid kihid kiht kihi järel enda toimimisloogikatele. Tänaseks oleme jõudnud selle korporatiivühiskonnaga nii kaugele et selle riigi juhtivaid ministreid (http://www.reporter.ee/2012/07... ) väidavad et rahvusvahelised lepped ja sellest tulenevalt ka kohalik seadusandlik baas ei peagi enam tavakodanikule arusaadav olema ja seadusest arusaamine ei peagi olema laiatarbekaup. Sellise suhtumiseni ei küündinud isegi kompartei.

Tulemusena olme loonud riigi mis eksisteerib vaid korporatiivsetes huvides ja selle süsteemi sees olevad elemendid ei pruugi teadagi et töötavad vaid korporatsioonide huvides. Nii ongi juhtunud et meie ühiskonna tegevusalgoritm allubki vaid korporatiivsetele huvidele. Sellise ühiskonna ideaalid on ülesehitatud majandus kasvule ja kasv on omakorda ülese ehitatud korporatsioonide toodangu tarbimisele ning seega korporatiivse kasumi maksimeerimisele ehk rikastumisele ülejäänud ühiskonna tervise või madalate palkade arvelt. Selline käitumine on iseloomulik parasitaarsele organismile või kiskjale, kes murrab nii palju kui jaksab mitte nii palju kui elutarviduseks vaja on, või toimib kui rott viljasalves, kes rikub enda roojaga rohkem kui süüa jaksab.

Korporatiivne riik on peamiselt korruptiivne sest sissetulekute vahed inimeste vahel suurenevad, levib kihistumine mis sillutab teed korruptsioonile. Selles riigis on müüdavad nii poliitika, selle poliitika poolt loodud seadused ning moraalinormid. Korruptiivsele riigile on omane et riik ei toimi rahva huvides. Selles kontekstis on korruptsioon sootuks laiem mõiste kui altkäemaksu andmine. See on protsess, kus ühiskonnahuvid asendatakse kasumitaotlusega ihaga, poliitika taandub retoorikaks ja poliitikud ning juhid muutuvad autoriteetidest mannekeenideks. Siin võib igaüks ise otsustada, mis juhtub riigiga, mida satuvad juhtima mannekeenind. Selge on see et, mida suuremad on sissetulekute, teadmiste ja võimaluste vahed seda korporatiivsem ja korruptiivsemaks muutub riik. Seda rohkem on turuplatse, kus ühiskondlike huvisid ja moraalinorme saab rahaks vahetada või korporatiivsetele huvidele allutada. Kuni selleni et selles riigis puuduvad üldse ühiskondlikud huvid nagu ka ühtselt toimiv kogukond sest see seab takistusi korporatiivsetele huvidele.

Korporatiivse tulu saamise allikaks on peamiselt tooraine, sellest toodete valmistamine, selle võimalikult kallilt müümine, mida täiendab veel liigkasuvõtmisel baseeruv kaubandus ja pangandus. Kui toorainet napib või on see väikese väärtusega siis seda suurem on huvi teenida inimese arvelt, sest kasumijanu vajab rahuldamist ja see on mõõdupuu millega mõõdetakse edu. Korporatiivses ja korruptiivses ühiskonnas on peamise tulu saajaks vahendajad mitte tootjad. Näitena on võimeline Hiina õmbleja tegema T särgi peotäie riisi nimel kuid maailma teises otsas saab selle toote, firmamärgi embleemi külge kleepides, seda sada korda kallimalt müüa saab. Samas loob see võimaluse korporatsioonidele tooteid importiva maa tavakodanikku madalate palkade kaudu lõputult peetida. Seda mõttelaadi jätkates pole Indias lasteaedu ja koole, järelduvalt pole ka meil neid maapiirkondadesse tarvis, sest targal inimesel on suurem tõenäosus ise toimetulekuks ja teda on raskem korporatiivsetele huvidele allutada või tööle sundida. Kui selles ühiskonnas koole ja lasteaedu pidada siis need peavad olema suured, just täpselt sellised nagu korporatiivne ühiskond vajab. Seega tuleb korporatiivse korruptiivühiskonnaga harjutamist alustada juba varases nooruses ja seda tuleb toetada vastava õppekorraldusega. 

Valikud selles ühiskonnas määratakse tugevama õiguse alusel. Suuremal ja tugevamal korporatsioonil või riigil on suurem mõju väiksemate seadusandluse muutmiseks. Veel parem kui korporatsioonid oleksid rahvusvahelisusele viidates üldse väljaspool seadust ehk puutumatuse, kättesaamatuse ja süüdimatuse tsoonis, nagu rootsi pangad siinse kapitali väljaveol. Väikeriikidest ja ettevõtetest saavad seega tooraine ja inimkapitali doonorid suurematele ja tugevamatele, seda toetab ka vastav meediarinne. Demokraatiast (rahvavõimust) ja teadmistepõhisusest ei saa nende riikide puhul juttugi olla sest odavtootmine ja seda toetav odavpoliitika ei vaja kõrgtehnoloogiat ega rahvavõimu. See on ka põhjus, miks nõukogude riigis sai alguse uutmine mis viis superriigi lagunemiseni ja miks meie teadmistepõhise riigi kampaania eksisteerib vaid sõnades. 

Korporatiivühiskonnale on omane et suurematel allumist tuleb reserveerida igati positiivse noodina, sest nii saab koondada väiksele alale palju töökohti ja maksimeerida korporatiivset kasumit. Seda et paljud selle korporatsiooni töölised peavad enda kodud maapiirkondades mädanevate ja mahapõletatavate majadena maha jätma peab pööbli rahutuste ärahoidmiseks reserveerima kui paratamatust. Tegelikkuses maksavad aga töölised, ehk tootmisahelea nõrgim lüli, sellisel viisil kinni korporatsioonide kasumit. 
Korporatiivühiskonnale on loomulik et kõige suuremaks maksumaksjaks kujuneb tööline ehk kõige nõrgem lüli, kellest jõud üle käib. Nii oli nõuka ajal ja on ka praegu. Seega tekib vaid küsimus mis siis on muutunud selle 20 aastase iseseisvusaja jooksul? Tuleb välja et ühed korporatsioonid on asendatud teisega. Riiklikul tasandil on aga ühe klanni võim on asendatud teise. Rahva ligipääs toodetele on jäänud siiski nigelaks. Kui minevikus takistati toodetele ligipääsu toodete puudumisega, siis nüüd vaesuse kaudu sest raha toodete ostmiseks on 5x vähem kui Euroopa liidu keskmiselt. Kui siis olime kaupade tootjateks siis nüüd kõlbame vaid turujääkide tarbijateks, sest meile on selgeks tehtud et suurkorporatsioonid oskavad toota paremini kui meie. Veelgi parem kui me ei toodaks üldse midagi, sest siis saab kogu tootenomenklatuuri asendada korporatiivtoodanguga. Väliskaubanduse negatiivset tasakaalu saab sellises olukorras leevendada läbi pärismaalaste varade müügi, mida on seega lihtsam korporatiivsetele huvidele allutada ja sentide eest kokku osa. 

Korporatsioon eksisteerib enda asutuse või organisatsioonisisese kultuuri alusel, see on kui keeris mis toimib kui tõmbekeskus ja ammutab jõudu äärealadelt. Lõhkudes ära äärelade väärtusikoone, mis tuleb asendada korporatiivsete, korruptiivse ja müüdavatega. 

Einar Eiland
Haapsalu

Foto: Põlenud esissade ehitatud majad teeveerel kinnitavad seda et inimest vajatakse kui korporatssioonide töölist mitte kui ise hakkamasaajat, et see juhtuda saaks tuleb kujundada ka vastavad olud.

Lisa kommentaar


Turvakood
Värskenda