Post in social webs

A- A A+

Kas meil oleks vaja rohkem mesilasdemokraatiat?

Esmaspäev, 28 Jaanuar 2013 22:22 | Klikke: 2256 |

Demokraatia tugevus on ennekõike arvamuste rohkus, mitte „õigete” ja „väga õigete” seisukohtade enamhäälega valdavaks muutmine.

Lugu, mida ma tahan siin jutustada, sai oma alguse 1906. aastal, kui Sir Francis Galton külastas Plymouthi loomalaata. Selle üheks tõmbenumbriks oli ennustusvõistlus. Publiku ligimeelitamiseks korraldati külastajate vahel võistlus, kes suudab täpsemalt hinnata härja kaalu. Külastajad said väikese raha eest osta pileti, kuhu peale nad kirjutasid koos oma nimega selle, kui palju kaalub nende arvates selleks võistluseks välja valitud eriti suur ja uhke härg. Võidab see, kelle piletile kirjutatud hinnang on kõige lähemal härja tegelikule kaalule. Pärast hinnangute kokkukogumist asetati härja kere kaalule, mis näites 1198 naela ehk natuke üle 540 kilogrammi. Francis Galton palus korraldajatelt pärast võistluse lõppu anda talle kõigi 787 võistluses osalenu piletid. Kaaluennustuste põhjal avaldas Galton väikese uurimuse „Üks hääl, üks väärtus” ajakirjas Nature. Mitte ükski ennustusvõistluses osalenu ei olnud kaalu täpselt ära arvanud. Kuid kui 787 ennustust kokku liita ja nende põhjal leida tehtud pakkumiste keskväärtus, siis see erines härja tegelikust kaalust vaid ühe naela ehk poole kilogrammi võrra.

 

Francis Galton, keda paljud peavad tema inimtõu parandamise soovide pärast peaaegu et rassistiks, toob selle näite kui rahvamassi tarkusest. Kui tõe kindlakstegemine oleks pandud rahvahääletusele, kus igaühel on üks võrdse kaaluga hääl, siis oleks saadud tõele üsna lähedane tulemus.

Kollektiivse tarkuse kiituseks

Kollektiivse tarkuse näited on hästi teada. James Surowiecki, The New Yorkeri majandusajakirjanik, avaldas 2004. aastal tähelepanu pälvinud raamatu „Rahvahulga tarkus”. Selles toob ta hulgaliselt näiteid sellest, kuidas teatud oludes on kollektiivne tarkus intelligentsem ühe inimese või väikese grupi otsustustest. Loomulikult võib rahvamass ka suuri lollusi teha. Alates Gustave Le Boni „Hulkade psühholoogiast” (1895) on rahvamassi peetud primitiivseks, hüsteeriliseks ja vaimselt parimal juhul metslase tasemeni küündivaks. Ilmselt pole juhus, et Benito Mussolini hoidis Le Boni raamatut pidevalt oma öökapil ja „Hulkade psühholoogia” avaldas suurt mõju nii Edward Bernaysile kui ka tema onule Sigmund Freudile. Bernaysi „Propaganda” (1928), mis ilmus vaid aasta enne Freudi „Ahistust kultuuris”, peamine mõte on selles, et demokraatia olulisim omadus on masside manipuleerimine meedia ja reklaami kaudu. Poliitika ja eriti majandus pakuvad hulgaliselt näiteid kollektiivsest rumalusest. Vaid mõni aasta hiljem pärast „Propaganda” ilmumist hääletas saksa rahvas entusiastlikult Hitleri partei poolt, kelle Hindenburg määras vastumeelselt kantsleriks. Samuti ei ole börsimaaklerite kollektiivne rumalus vaid ühel korral viinud börsimullide lõhkemiseni, mis on vallandanud majanduskriise.

Seepärast üritabki Surowiecki sõnastada tingimused, millal kollektiivne tarkus saab ennast ilmutada:

(1) esiteks peab olema arvamuste paljusus: inimestel peab olema võimalus oma erilise arvamuse jaoks, ükskõik kui ebatavaline või erandlik see ka ei oleks;

(2) need arvamused peavad olema võimalikult sõltumatud: inimesel peab olema võimalus oma arvamuse kujundamiseks mõjutamata sellest, mida teised selle kohta arvavad;

(3) arvamuse kujundamine ei tohi olla ühest kohast juhitud: inimestel peab olema oma juurdepääs informatsioonile ja võimalus oma teadmistest lähtudes kujundada oma isiklik arvamus;

(4) peab olema õiglane protseduur, mis liidab individuaalsed arvamused kokku kollektiivseks otsustuseks.

Demokraatia ei piirdu teadagi parlamendi või presidendi valimisega. Igas kõigi mõõtmete järgi demokraatlikus kogus on institutsioone ja otsustuskogusid, mille toimimist on raske demokraatlikuks pidada. Keegi ei arva, et näiteks demokraatliku riigi sõjaväes peaks mingi operatsiooni alguse üle otsustama sõdurite ja ohvitseride hääletuse teel. Kuid paljude teiste institutsioonide puhul pole ilmne, milline on otsuste vastuvõtmise protseduur. Näiteks USA ülemkohtus on küsimuste arutelu protokoll järgmine: kõigepealt ütleb ülemkohtunik (Chief Justice), mis ta arvab ja seejärel saavad sõna kohtunikud vanuse järjekorras. Vähemalt nii kirjeldas seda eelmine ülemkohtunik William Rehnquist, kelle määras ametisse Ronald Reagan.


Mesilaste ühisaju

Hiljuti avaldas üks maailma juhtivaid mesilaste elu ja käitumise uurijaid, Cornelli ülikooli professor Thomas D. Seeley raamatu, millele ta on pannud pealkirjaks „Mesilasdemokraatia”. Selles pealkirjas pole kübetki irooniat töökuse ja kollektivismi etaloniks peetava kodumesilase suhtes. Raamat on sellest, kuidas umbes 1 mm³ suurusega ja vähem kui miljoni neuroniga ajuga mesilased suudavad kollektiivselt vastu võtta arukaid otsuseid, mis on neile sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Üks selline otsus on sobiliku pesitsuskoha leidmine, mis lubab karmi talve üle elada. Metsikult pesitsevatest mesilasperedest hukkub igal talvel ligi kolm neljandikku. Seega hea pesapaiga leidmine, mis oleks piisavalt suur 6–8 kg suhkru ja pesapaiga kehaga kütmiseks vajaliku arvu töömesilaste majutamiseks, on ellujäämiseks kriitilise tähtsusega. See ülesanne on mesilasühiskonnas antud skautide hooleks, kes sülemi juurest lendavad kõikides ilmakaartes, et leida sobilik pesitsemiskoht.

Kui skautmesilane leiab sobiliku pesitsuspaiga kandidaadi, siis asub ta seda uurima. Uurimine seisab sobilikus õõnsuses ringijalutamises. Heas pesakohas, mis peab lisaks tuulte eest kaitstusele ja avause suurusele olema mahult vähemalt 20–40 liitrit ruumi, kestab skautmesilase üks jalutuskäik tavaliselt 10–20 minutit. Skaudid hindavad mahtu jalutuskäigu pikkusega: kui jalutuskäik mööda pesapaika jääb lühikeseks, siis ei ole pesapaik vajaliku suurusega. Kui aga jalutuskäik oli piisavalt pikk, siis pöördub skautmesilane tagasi sülemi juurde, et raporteerida oma positiivsetest uurimistulemustest.

Uurimisraporti esitab skautmesilane tantsuna. Ta sooritab üksteise järel mitu ringi suunas, mis näitab, millises ilmakaares uuritud pesapaik asub. Selles suunas liikudes väristab mesilane oma keha. Mida kaugemal on uuritud pesakast, seda pikem on tantsutee ja seda kauem mesilane oma keha väristab. Tagasi pöördudes tantsu algasendisse ta oma keha ei värista. Tantsuringide arvuga näitab skaut seda, kui ihaldusväärne on tema arvates tulevane kodu. Mida rohkem ringe mesilane tantsib, seda suurem arv skaute lendab saadud suuniste järgi võimalikku uut kodu uurima. Ka kiitva raporti esitanud mesilane ise suundub sama pesakohta uuesti uurima.

Tavaliselt kujuneb tulevase mesilaskodu valik hääletuseks kahe piisavalt hea pesapaiga vahel. See pesapaik, millele õnnestub värvata suurim toetajate hulk, lõpuks ka võidab. Hääletuse lõpuks tantsib suur enamik skaute parimate omadustega pesapaiga kasuks, kuna seda kinnitavad nende sõltumatud uurimisretked, mis nad selles pesapaigas on teinud. Kui skaudid on jõudnud konsensusele, siis äratatakse letargilises seisundis viibiv sülem üles ja juhitakse skautide poolt koos kuningannaga uude pesapaika.

Thomas Seeleyl ja tema kolleegidel jätkus taibukust ja teravmeelseid katseid selle mesilasdemokraatliku otsustusprotsessi väljaselgitamiseks. Kuid „Mesilasdemokraatia” idee oli midagi olulist öelda hoopis inimeste kohta. Nimelt seda, kuidas rühm indiviide võib ühise huvi korral langetada kollektiivseid otsuseid, mis on targemad individuaalsetest otsustest. Püüdes sõnastada, mis on hea otsuse tegemiseks vajalikud komponendid, jõuab Seeley üldjoontes samale tulemusele mis Surowiecki: lähtekohana tuleb välja selgitada piisavalt mitmekesine võimaluste hulk, mille vahel saab valida; iga võimaluse kohta peab olema võimalikult palju sõltumatut informatsiooni, mis on kõigile vabalt kättesaadav; informatsiooni kõigi võimaluste kohta kaalutakse omavahel, et teha võimalikest variantidest parim valik.

Seeley tuletab meelde, et kõige märkimisväärsem on see, et skaudid peavad nendest kolmest reeglist kinni, ilma et neid juhiks üks liider. Inimesed erinevad mesilastest selle poolest, et grupi otsuseid langetatakse tavaliselt tugeva liidri (nt presidendi, peaministri, rektori, koosoleku juhataja) mõju all. Liider reeglina toetab ühte varianti ja manipuleerib informatsiooniga, mis näitab ülejäänud variante kehvemas valguses. Mesilasdemokraatia õpetab meile inimestele eelkõige seda, et demokraatliku liidri roll on jälgida protsessi kulgemist, mitte tulemusi, mis peab jääma grupi otsustada. Mesilased näitavad samuti, et demokraatlik grupp saab tegutseda üldse ilma igasuguse liidrita, juhul kui kõik jagavad sama eesmärki, mille nimel nad koos töötavad ning peavad kinni otsustamise reeglitest ja protokollist. Kõik otsustuse protsessis osalejad jagavad vabalt saadud informatsiooni teistega. Keegi ei hoia mingit osa informatsioonist vaid enda teada, et selle kaudu hiljem mõjutada otsuse vastuvõtmist. Kõnelemata sellest, et nõusse saadakse mitte hirmutamise, konformismi või veenmise tagajärjel, vaid iga otsustaja individuaalse kogemuse ja tarkuse tulemusel.

Iga arvamus loeb ja määrab

„Mesilasdemokraatiat” on eriti kasulik lugeda näiteks meie naaberriigi presidendiks pürgija hiljutiste ja lootusetult hiljaks jäänud lubaduste taustal kaaluda kuberneride taas valitavaks muutmist tingimusel, et president ise valib eelnevalt välja need kandidaadid, kes siis pannakse rahvahääletusele. Seda Iraani ajatollade stiilis mõtteviisi on isegi piinlik võrrelda mesilasdemokraatiaga.

Kuid mesilasdemokraatiale jäävad kõvasti alla ka mõnede demokraatlike riikide parlamendiliikmed. Kohe tuleb meelde hiljuti nähtud teledebatt, kus võimul oleva erakonna esindaja püüdis opositsioonile seletada, miks ühtegi nende poolt tehtud eelarveparandust arvesse ei võetud. Astmelist tulumaksu ei saanud sisse viia, kuna see ei oleks olnud vastutustundlik poliitika. Kaitsekulutusi ei saa ühe kümnendiku protsendi võrra vähem tõsta, kuna eelarve ei ole mängimise koht. Meie lugupeetud rahvaesindajale ei tulnud isegi pähe mõte, et demokraatliku otsustuskogu peamine kohustus on alternatiivide võrdne kohtlemine ja nende kohta võimalikult erapooletu informatsiooni esitamine.

Kuulates neid infantiilseid põhjendusi langetatud otsuste ainuvõimalikkuse kohta tekkis paratamatult kaks järeldust. Esiteks võiksid riigikogu liikmed tõhusamalt kasutada oma aju, mis vähemalt käsiraamatute järgi peaks olema miljon korda suurema mahuga kui ühel mesilasel. Teiseks ei teeks ilmselt halba, kui riigikogus, ülikoolis, volikogus või mõnes muus demokraatlikus institutsioonis oleks oluliselt rohkem mesilasdemokraatiat. Ükskõik kui tilluke su aju ka ei ole, ühine ja avalik variantide kaalumine aitab jõuda heade ja mõistlike otsusteni.

Kirjandus 
Galton, Francis (1907). One vote, one value. Nature, 75: 414. 
Surowiecki, James (2004). The wisdom of crowds: why the many are smarter than the few and how collective wisdom shapes business, economies, societies, and nations. New York: Doubleday. 
Rehnquist, William H. (1987). The Supreme Court: how it was, how it is. New York: Morrow. 
Seeley, Thomas D. (2010). Honeybee democracy. Princeton: Princeton University Press.

Jüri Allik
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=13741:kas-meil-oleks-vaja-rohkem-mesilasdemokraatiat&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3375

 

 

Lisa kommentaar


Turvakood
Värskenda